Porto Velho -> Manaus

Manaus Travel Blog

 › entry 14 of 18 › view all entries
Minu paat on see suurem vasakus ääres.
Nonii.... vahepeal olen jõudnud Amazonase osariigi pealinna Manausesse. Siia saab Porto Velhost vaid kahel viisil - lennuki ja paadiga (maantee on sõidukõlbmatu... ja paadiomanikud pole selles loos süüst päris puhtad). Lennukiga minek on üsna kallis ja vähehuvitav, seega esialgsest hirmust hoolimata otsustasin paadi kasuks.

Porto Velho => Manaus ots kestab umbs kolm päeva - kaks päeva allavoolu Madeira jõel ja üks päev vastuvoolu Amazonase jõel. . Esialgu polnud ma isegi kindel, kas ma nii kaua paadis vastu peaksin. ja mis veel hullem – võrkkiiges!! Igaks juhuks oli tagavaraplaan olemas ja kohalikud lenniliinid valmis vaadatud.

Võrkiigerägastik paadis.
Paadipileti ostmise päeval ütlesin piletimüüjale kah, et ma pole veel päris kindel, kas ma ikka julgen... Piletimüüja siis viis mu paati vaatama, rääkis, kuidas asi on jne. Hakkas veidi julgem küll.


Laupäeva hommikul kell 7 tulin siis paadi juurde tagasi ja seadsin end oma võrkkiiges sisse. Alguses oli üsna lage, aga iga hetkega saabus siia inimesi juurde ja uued võrgud ilmusid igas suunas, külgedel, pea kohal ja isegi külje all. Kokku sai siia keskmise teki peale (paadil kokku kolm korrust) umbes sadakond inimest. Siin Porto Velho sadamas paati väga täis ei aetud, sest siin on turvajärelvale üsna korralik. Üle 112 inimese ei tohi pardale võtta (järgmistes väiksemates sadamates, kus järelevalet pole, seda piiri muidugi nihutatakse....mitteametlikult).

Mina :)
Paadi kõige madalamal tekil on kaubaladu – banaanid, kartulid, tomatid ja muu söögikraam jõe äärde jäävate külade tarbeks. Ja kõige ülemisel tekil on baar, mõned pingid, telekas (sest brasiillased ei ela ilma telekata....isegi mitte jõe peal keset vihmametsa; teleka tarbeks on paadi varustuseks olemas isegi satipann).


Siin keskmisel tekil on lisaks inimestele veel söökla. Sööklas on ruumi ainult 14 inimesele. Enne igat söögikorda võtavad reisijad end söökitoa ukse taha järjekorda ja söögitädi laseb meid 14-kaupa sisse. Kui 14 on ära söönud, siis saavad järgmised 14 sisse. Sellise aeglase vahetumise tõttu võtab iga söögipord paar tundi aega.


Dusiruumid on kah.

Isegi jõel on liiklusmärgid (ausalt kah)
Vesi tule ilmselt otse jõest. Kempsus saab kah ohtralt vett lasta... ja jälle jõkke.


Aga paadihirmu juurde tagasi. Mul oma võrkkiige panemisega tegelikult vedas, sest ma jäin parajasti sellisesse vaiksemasse auku, kus otse minu kohal ega külje all ei olnud kedagi. Kui ma ennast siia võrku pikali ajasin, siis sain aru, kui mõnus on tegelikult sellise paadiga reisida. Jube rahustav ja lõdvestav. Kell 6 hommikul on hommikusöök. Selleks ajaks pole päike veel tõusnud. Peale hommikusööki ronid võrku tagasi (sest muud pole teha) ja pikutad vaikselt poole hommikuni. Võrk vaikselt loksub ja kussutab poolunne. Hilishommikul loivad vaikselt ülemisele tekile ja vaatad tunni või paar mööduvat metsa, üksikuid väikepaate ja lõputut jõge. Lõuna paiku saab süüa ning sellele järgneb jäle väike lõunauinak võrgus.

Päikeseloojang Madeira jõel
Hilisema pärastlõuna veedad jälle jõge ja metsa vahtides (üsna sama vaade, mis hommikul...keskenduma ei pea). Kella 6 paiku saab jälle süüa (sama söök mis lõunaks, sama mis eile ja üleeile), peale seda tunnike päikeseloojangu vaatkemist. Kella 7st on juba pime, midagi teha ei ole...seega jätkub vaikne loksumine võrgus kuni une tulekuni. Paremat puhust ei ole olemas. :)


Huvitavaid pilte oli reisi alguses nats raske teha. Madeira jõgi on üsna lai ja minu kaamera zoom hästi kaldani ei ulatu. Aegajalt paat satub kaldale lähemale ja siis klõpsin niisama puid, paate ja kaldakülasid. Enamus ajast pole aga midagi erilist näha. Öeldakse, et siin saab roosasid ja halle delfiine näha. Halli nägin...pildile ei saanud. Roosat pole veel näinud. Kolmandal päeval Amazonase jõele jõudes muutus ümbrus järsult - kaldal oli palju rohkem elu, inimesi ja huvitavat loodust. Pilte sai kahe jòe pealt kokku umbes 400... ma kardan, et mul võtab paar päeva aega, et need kõik üles saada.



Manausesse jõudis paat oodatust hiljem - esmaspäeva pärastlõuna asemel öösel kell 11. Sel ajal ei tahtnud enam minna seljakotiga linna peale seiklema ja öömaja otsima. Aga siin on paadiomanikel lahke tava lubada reisijatel ka peale reisi lõppu paadis ööbida. Meid jäi sadakonnast reisijast sinna paati umbes 30. Magasime nii enam-vähem, samal ajal kui töölised laadisid alumiselt tekild kartuleid, arbuuse ja tomateid veoautodesse (hommikul hulpis paadi ümber vees üks tosinkond arbuusi, mille töölised olid pillanud). Kella 6 paiku hommikul viskas padis istumine üle ja kui päike taevasse ilmus, siisjalutasin lähemasse noortehostelisse. Praegu on julm uni peal, pikemalt kirjutada ei kannata. Õhtupoole hakkan pilte netti panema ja siis kirjutan ehk veel.



Porto Velho albumisse Picasas panin kah pilte juure. Muuhulgas sellistest maailmaimedest nagu kilekotist joodav limonaad jne. :p




Join TravBuddy to leave comments, meet new friends and share travel tips!
Minu paat on see suurem vasakus ä…
Minu paat on see suurem vasakus …
Võrkiigerägastik paadis.
Võrkiigerägastik paadis.
Mina :)
Mina :)
Isegi jõel on liiklusmärgid (aus…
Isegi jõel on liiklusmärgid (au…
Päikeseloojang Madeira jõel
Päikeseloojang Madeira jõel
Manaus
photo by: travelman727