Esimene päev Rios

Rio de Janeiro Travel Blog

 › entry 1 of 18 › view all entries
Rio de Janeiro kaart... mina olen linna idapoolses küljes, rannikust mõne kilomeetri kaugusel.

Nonii. Tegelikult jõudsin Rio de Janeirosse eile (3.juuni) lõuna paiku, aga väikeste sekelduste tõttu polnud võimalust varem pikalt kirjutada. Jutustan siis tähtsamad asjad nüüd ringi.


Lennukile läksin Austinis esmaspäeva õhtul kell 6. Enne seda andsin üle oma korteri, sain neli erinevat vaktsiini, kaks retsepti reisiravimite jaoks (kõhulahtisuse ja malaaria vastu).

Maja, kus ma hetkel peatun. Keskel, valge, rohelise uksega. Siit väljast on veidi kole, aga seest hullult vinge... pärast panen seestpoolt kah pilte.
Jube sebimine. Ja selle sebimise keskel tuli peale üks kange väsimus, veidi hiljem terav kurguvalu, paistes mandlid, palavik ja lihasevalu. No äitäh - mõned tunnid enne reisi selline hunnik jamasid. Ega tol hetkel midagi teha polnud - tops paratsetamooli tablette kohvrisse ja lennukile minek. Eks lennu lõppedes tuleb kusagilt arts leida.

Haigena on muidugi üsna nõme reisida. Lennukis söök alla ei läinud, pidevalt oli kas liiga kuum või külmavärinad... stjuuardessile kah midagi öleda ei tahtnud �" Brasiillased on nats paranoilised haigete turistide koha pealt ja võivad kahtluse korral riiki mitte sisse lasta. Seega paar paratsetamooli sisse ja edasi kannatada.


Kohale jõudsin Riosse teisipäeval lõuna paiku.

Maja aknast vaade linnale ja taustal olevale Suhkrupea mäele (Botafogo rand).
Ma olen siin Rio de Janeiro lennujaamas juba üsna mitu korda maandunud ja alati on kõik läinud super-sujuvalt. Ei mingeid küsimusi, ei mingeid jamasid. Seekord tulles olin siinseid sõpru juba hoiatanud ja lubanud, et kui vaja midagi USAst osta, ma võin kohvris kohale tuua. Nooh �" üks sõber läks nii julgeks, et ostis netist (ilma minuga konsulteerimata) kaks sülearvutit, neli iPod mängijat, ühe spets välise kõvaketta, mingi kalli graveeritud taskukella, hunniku väiksemaid arvutividinaid, jne. Oi, kui see kõik mulle postiga koju jõudis, siis läks süda üsna täis... aga mis siin enam teha �" kui kaup ostetud ja raha makstud, siis on mõtekam need asjad ka kohale viia. Brasiilia seadus on selline, et kuni $500 väärtuses pagas on maksuvaba; sealt edasi on kõik 50% maksu all. Päris karmilt panevad.
Maja teine elanik - kass nimega Eutanaasia (hmmmm??). Vääääga sõbralik.
Ma polnud Brasiilia tolli muidugi kunagi lähedalt näinud. Lähen alati sealt rohelisest uksest läbi ja keegi ei küsi midagi. Aga justnimelt seekord oli lennujaamas vähe saabujaid ja tolliametnikel igav �" saadeti kõik reisijad ühekaupa tolli, kohvrid lahti, kõik sisu kirja ja ülejäägid maksu alla. Haha �" ja mul just seekord igasugune elektroonia kaasas. Noooh....passisin seal üks hea kolm tundi, kohver lahti, erinevad ametnikud sobravad sees. Ega midagi teha ka polnud �" olin sõpra juba hoiatanud kah, et igasuguse tollijama maksab ta ise mulle pärast kinni. Aga tolliametnikud �" kuna neil oli nii rahulik stressivaba päev �" olid jube lahked. Igaüks vaatas kohvrisse, pani ühe asja kirja ja pigistas ülejäänute puhul silma kinni. Ma ise ei saanud hästi aru, mis toimub... polnud varem ju tollis käinud. aga arvutada oskan küll �" kogu see kola mu kohvris peaks kokku tegema umber $1200 suuruse tollimaksu. Hahahahaha.... siiamaani ei saa aru, mis seal täpselt toimus, aga kõigi nende ametnike heasüdamliku nihverdamise tulemusel määrati mulle $60 tollimaksu. Ise muudkui küsisid, et kust ma pärit olen, kas Eestis on külm, kuidas meil suvi on, mis ma õpin, miks ma portugali keelt oskan, jne. Eks neil läks vist süda pehmeks ja nii nad siis kõik teesklesid, et ei näinud mu kohvris kolme läpparit, nelja iPod`i, fotokat, kõvaketast, taskukella ja kogu muud kola. Kui lõpuks kõik valmis oli, siis soovisid veel head teed kah. Kokku võttis see trall kolm tundi, aga lõpuks pääsesin siiski ootamatult kergelt. Eks ma nüüd sõbralt kasseerin need $60 sisse koos `teenustasuga`, hehe. Keeruline oli, aga sain läbi sealt. Ja imelikul kombel tollis oldud aja jooksul hoidsid haiguse sümptomid ka end tagasi.... et mul seal kergem passida oleks.


Sõbra majja jõudsin alles kell neli läbi, hullult väsinud ja jälle haige. Rio de Janeiros peatun tuttava juures, kellenimi on Hortencio. Hortencio on kohalikus ülikoolis füüsika professor. Temaga sain tuttavaks juba New Mexicos, kui ma veel keskat lõpetasin. Sealt saadik oleme ikka sidet pidanud ja kui ma Rio käin, siis peatun ikka tema majas. Veidi hiljem kirjeldan maja ja panen pilte kah. Eile palju muud ei toimunud. Hortencio juurde jõudes saatsin sõpradele-kodustele meilid ära ja vajusin voodisse surnu-unne.


Täna, 4. juuni, oli juba palju asjalikum päev. Ärkasin hommikul üles, kurk ikka valus, mandlid paistes jne. Paratsetamool ja põletikuvastased ravimid olid täiesti kasutud. Võtsin siis ette oma esimese Brasiilia seikluse �" otsustasin minna kohalikku tervisepunkti. `posto de saúde` tähendab siinmail valitsuse poolt subsideeritud (ja seega avalikkusele tasuta) polikliinikulaadset tervisepunkti. Seaduse järgi peab igas linna piirkonnas olema üks taoline keskus, et vaesemad elanikud saaksid ilma suurema jamata arsti juures käia. Kuna teenus on tasuta, siis on muidugi tase kah vastav. Hoone ise nägigi välja umbes nagu nõukaaegne polikliinik �" pisikesed kõledad koridorid ja uberikud koledat värvi kabinetid. Aga pole hullu �" mul oli vaja ainult antibiootikumi retsepti...seda peaks siit saama küll. Brasiilia odavteenindus on muidugi klass omaette. Esialgu tuleb seista ühes eriti pikas järjekorras, et saada arsti jaoks järjekorranumber. Kes tahab järjekorra algusesse, läheb kohale varahommikul. Mina, ullike, polnud varem käinud ja läksin keskpäeval. Olin üks viimastest, kellele veel samaks päevaks numbreid jätkus. Peale numbri saamist tuli minni hoone teises otsas asuva aknakese juurde, öelda nimi, näidata dokumente ja teha patsiendi kaart. Seal õnneks järjekord väike. Peale seda tuli minna algusesse tagasi, seista jälle järjekorras, näidata teenindajale oma patsiendi kaarti + järjekorranumbrit ja öelda uuesti kõik oma isikuandmed. Alles peale seda sai minna neljandasse järjekorda, mis viis arsti ukseni. No anna abi �" iga järjekord ligi tunnipikkune. Kes seal tõsisema tervisehädaga olid, need said ikka paraja piina osaliseks. Mõned olid seal varahommikust saati ja ikka ootasid. Mingi hetk kutsuti mind kuhugi ruumi sisse, kus mõõdeti vererõhku, kaalu ja vööümbermõõtu (huvitav valik, heh). Mingi aeg passisin jälle ooteruumis, kuulasin kohalike nalju ja loba ning järsku kutsuti mindi arsti juurde sisse (tegelikult oli hunnik inimese enne mind, aga paistab, et arstil läksid numbrid sassi). Ega seal sees palju huvitavat ei olnud �" rääkisin oma mure ära, arst andis retsepti ja saatis apteeki. Huvitav detail �" kes kõik need järjekorrad ära kannatab ja terve tralli lõpuni teeb, sellel on õigus saada polikliiniku apteegist kõik vajaliku ravimid tasuta. Läksin oma retseptiga kah sinna, aga minu ravim oli neil tänaseks otsas. Valida oli, kas võtta eine ravim (?) või oodata moned päevad. Ma ei hakanud seal rohkem passima �" läksin tavalisse apteeki ja maksin oma rohtude eest. Vähemalt saab minust mõne päeva jooksul jälle normaalne inimene :)


Nüüd on kell pool kuus, õhtusöögi aeg hakkab varsti kätte jõudma. Ma täna muud teha ei jõudnudki, kui ainult polikliinikus passida. Järgmise sammuna lähen ilmselt söögi otsinguile. Pilte olen paar tükki teinud, aga vähe veel...polikkliinikus ei hakanud klõpsima. Panen siia paar tükki üles. Kui rohkem saab, siis annan teada. Seniks head õhtut minu poolt!


ps: vabandan kirjavigade pärast. Tipin seda blogi oma uuel mini arvutil... selle mikroklaviatuuriga peab veel harjuma.

Join TravBuddy to leave comments, meet new friends and share travel tips!
Rio de Janeiro kaart... mina olen …
Rio de Janeiro kaart... mina olen…
Maja, kus ma hetkel peatun. Keskel…
Maja, kus ma hetkel peatun. Keske…
Maja aknast vaade linnale ja taust…
Maja aknast vaade linnale ja taus…
Maja teine elanik - kass nimega Eu…
Maja teine elanik - kass nimega E…